Tulge mööda vererada..

"Vaevalt, et kellelgi selle vastu midagi oleks," sõnas Josh kavala muigega ja turtsatas siis kergelt, kui teda nii korralikult sisse mässiti, et ta isegi käsi liigutada ei saanud. "Kuivatad mu nüüd ära ka?"

"Mhmh," muigas Joshua ja kuivatas nooruki hoolikalt ära. Seejärel vajutas ta nooruki huultele väikse musi. "Ma ei jõua enam hommikust süüa," mainis ta ja astus magamistuppa. Mees suundus kapi juurde ja pani end kiirelt riide.

Joseph muigas lõbusalt, kuni Josh oma agara kuivatustööga tegeles. Mis nii viga kurta siis.. "Tee peal ka mitte?" küsis Joseph. "Sa pead siis terve päeva topeltnälgas olema," sõnas mees taaskord muiates, kõndides Joshi juurde.

"Ma ei söö tegelikult hommikuti tavaliselt nagunii väga palju. Ja lõunal saab süüa juba," muigas Josh ja suudles jälle Josephit. Nii raske oli neist huultest eemale hoida.

"Mnjaa.. Ja kohvi pole ka vaja, sest.." alustas Josh ja siis katkestas Joshua mehe magusa suudlusega. Mitte, et tal selle vastu midagi oleks. Oh ei. Joseph viis käed ümber mehe, suudeldes teda kirglikult vastu.

Joshua muigas läbi suudluse ja viis enda käed ümber mehe. Peagi lõpetas ta suudluse ja naeratas magusalt. "Ma pean nüüd minema. Saa siin siis ilusti hakkama eks," lausus ta naeratades ja võtnud mõned asjad, läinud ta oligi.

"Head päeva, kallis," sõnas Joseph lõbusa muigega ja vaatas siis hetke toas ringi, pöörates pilgu siis uuesti kapile, kust ta ka endale riided selga otsis. Rõõmsa naeratusega suundus ta tagasi vannituppa ja pani rätikud kuivama ja tule kustu ning läks ja tegi siis voodi korda. Sellega samuti hakkama saanud, suundus ta elutuppa, korjates tee pealt nende mõlema riided üles, lõbus muie huulil. Josh voltis kõik riided ilusti kokku ja suundus siis kööki, et endale miskit hamba alla otsida. Hommikusöögiga ühele poole saanud, pesi ta ka nõud ära ja vaatas siis köögis ringi. Ja mis nüüd?
Joseph kõndis tagasi elutuppa, vaadates seal uuesti ringi. Ta pani teleka tööle, aga sealt ei tulnud midagi kuigi põnevat. Mees haaras riiulist hoopis esimese kättejuhtuva raamatu ja potsatas diivanile, hakates seda lugema.
Alles mõne tunni pärast suutis ta raamatu käest panna, ringutades siis kergelt, et kehasse kogunenud kangusest lahti saada. Raamat oli lihtsalt nii kaasahaarav olnud. Josh viis pilgu kellale ja kortsutas kulme. Kella neljast oli asi kaugel. Mees kõndis tagasi kööki ja viis hindava pilgu külmkapi sisule, mõeldes samas, mida ta üldse kokkab. Paar päris head ideed oli, aga selleks pidi ta poodi minema. No, mis siis ikka.
Josh kõndis tagasi magamistuppa ja otsis enda pükste taskust rahakoti. Esikusse liikudes mõistis ta, et tal pole võtit ju. Aga veidike koridoris tuhnides leidis ta ka varuvõtme ning lahkus rõõmsalt korterist, naastes juba mõnekümne minuti pärast vajalike toiduasjadega.
Korterisse astudes kuulatas ta hetke ümbritsevat vaikust ja pani siis võtmed oma kohale tagasi, liikudes kööki. Josh pani muusika mängima ja asus kokkama. Kavas oli uhke praad ja siis veel kihiline šokolaadikook maasikatega. Pooled maasikad haihtusid muidugi kokkamise käigus kuskile, aga see käis asja juurde.
Viimaks oli Joseph kõigi ettevalmistustega valmis saanud ja viis pilgu kellale, avastades rüümuga, et see näitas natuke üle kolme. Perfektne. Josh kattis laua kenasti ära ja lõikas koogi lahti, jättes prae veel esialgu kuuma ahju, et see maha jahtuda ei jõuaks.

Natuke peale poolt nelja avas Joshua oma korteriukse ja astus sisse. Ta viskas võtmed kapile, võttis mantli seljast ja jalanõud jalast. Kahtlaselt hea lõhn oli korteris. Toidulõhn. Mmmm. Joshua sulges silmad ja ahmis lõhna kopsudesse.

Joseph kuulis, kuidas uks avati ja sammus esikusse, naeratades rõõmsalt, kui ta Joshi nägi. "Ja kuidas sinu päev möödus?" uuris mees lähemale astudes, vajutades Joshua huultele musi.

"Töiselt," vastas Joshua muiates ja avas silmad. Ta tõsines sekundiga. Josephil olid Marki riided seljas. Need sobisid talle täitsa hästi. Aeglaselt tõstis ta oma käe ja libistas sellega mööda Josephil seljasolevat särki allapoole.

Joseph tõsines samuti mehe ilmet nähes, püüdes mõista, mis üldse sellise äkilise meelemuutuse põhjustas. Joshi kätt jälgides jõudis talle aga kohale, milles asi. Need riided olidki väiksemad tundunud. "Anna andeks.. Ma lähen vahetan kohe ära," sõnas Joseph huulde hammustades. Kurat..

"Mkm," raputas Joshua pead ja libistas oma käe ümber Josephi. "Sa näed nendes hea välja," lausus ta vaikselt ja suudles Josephi kaela. "Pole mõtet neil lasta rasku minna," lisas ta. Mitte, et ta nüüd kogu Marki garderoobi Josephile peale suruks. Seda kindlasti mitte. Lihtsalt. Kui ta seal oli, siis ta ju võis neid kanda. Josh sulges oma silmad ja toetas oma lõua nooruki õlale.

"No olgu.. Kui sa ikka kindel oled," sõnas Joseph endiselt veidi kaheldes. Ta ei tahtnud, et Joshua teda Markina näeks. Või et olukord muul moel veider tunduks. Josh pani käed tugevalt ümber mehe, sulgedes samuti silmad. Sedasi oli ikka nii mõnus.. Joseph oli puhanud ja rõõmsas tujus ja Joshua kaisus ja köögist kostus vaikne muusika ja tulid head lõhnad ja.. Sai üldse kuidagi paremaks minna veel?

Peagi tõmbus Joshua veidi eemale. Ta oli oma tavalises lõbusas olekus. "Mis sa süüa tegid?" küsis ta siis, käsi mehe ümbert võtmata.

"Palju ja head," muigas Joseph. "Lambaliha ja ahjukartulit ja hautatud köögivilju ja šokolaadikooki maasikatega. Ja veini. Kääritasin ise ja puha," loetles mees.

"Kuule, kui sa nii tubli oled, siis ma pean sind siin kinni hoidma hakkama," lausus Joshua muiates ja hakkas köögi poole liikuma. Ta hoidis oma kätt endiselt ümber noormehe.

"Okei!" sõnas Joseph entusiastlikult, naerdes siis kergelt. Ega tal selle vastu midagi poleks küll, jah. "Sina istud nüüd kenasti ja mina mängin kelnerit," kamandas mees kööki jõudes.

"Mkmm," raputas Josh pead ja suudles Josephit. Siis tõstis ta pilgu ja vaatas köögis ringi. "Ja siin on kõik nii korras," mainis ta rahulolevalt.

"Mhmm," mõmises Josh läbi suudluse vastu. "Muidugi on. Mul oli siin aega küll ja küll ju," muigas mees. "Sina oled väsinud ja oled ära teeninud selle, et sa siin niisama istud ja ootad, et kõik hea ja parem ette tassitakse."

"Ma saan ise ka asjad kätte," muigas Josh. Ta polnud selline, keda teenindataks. Tavaliselt teenindas tema teisi.

"No fain. Sa võid siis veini valada," lubas Joseph suuremeelselt ja võttis prae viimaks ahjust välja, tõmmates siis ka juba varem kapile valmis pandud taldrikud lähemale.

Joshua muigas ja pani oma käed ümber Joshi. Ta toetas oma pea mehe õlale ja jälgis iga tema liigutust.

Joseph naeratas rõõmsalt, tõstes samal ajal sööki taldrikutesse. Mees tõmbas lähedalasuva sahtli lahti, võttes sealt ka noad-kahvlid. Nagu oma kodus juba..

"Tead juba kus miski asub ma näen," muigas Josh ja jälgis nooruki tegemisi edasi. Hea oli kedagi teist asjatamas näha.

"No ma siin vaatasin natuke ringi vahepeal," muigas ka Joseph, haarates taldrikud siis kätte. Ülima aeglusega suundus ta laua poole. Ta ei tahtnud ju ometi, et Josh lahti laseks.